Teerullide puhul on vaja teha põgus sissejuhatus tihendustehnoloogia arengusse. Juba iidsetel aegadel kasutasid inimesed kariloomade sõrgu ja jalgu maapinna tallamiseks, sõtkumiseks ja tihendamiseks, et töödelda majade vundamenti, tihendada tammide ja jõekallastega. Enne-19sajandi keskpaika põhines Lääne teedeehitus peamiselt kruusakivisillutisel ja tihendamine peamiselt sõidukite loomulikul veeremisel. Alles kivirulli leiutamisega 1858. aastal hakati kruusakatete väljatöötamist edendama ja järk-järgult tekkis hoburullide kasutamine tihendamiseks. See on teerullide kõige varasem prototüüp. 1860. aastal ilmusid Prantsusmaal aururullid, mis veelgi edendasid ja parandasid kruuskatte ehitustehnoloogiat ja kvaliteeti, kiirendades edusamme. 20. sajandi alguses tunnistati laialdaselt, et killustikkate oli sel ajal parim teekate ja seda propageeriti ülemaailmselt. Tihendamise mõiste sai tasapisi inimestele tuntuks ning teerullid ilmusid ka erinevatele tee-ehitusobjektidele. Sajandi keskel andis sisepõlemismootorite leiutamine tihendusseadmete väljatöötamisele suure elujõu. Esimene sisepõlemismootoriga käitatav rull sündis 20. sajandi alguses. Seejärel ilmus rehvirull ning peaaegu samaaegselt toodeti lamba jalarulli ja kerge rattarulli. Inimesed on uurinud staatilise rulli tihendusefekti ja usuvad, et rulli massi suurendamine võib suurendada selle rõhku liinil, parandades seeläbi tihendusefekti. Nii pühendusid inimesed pikka aega suure tonnaažiga rullide arendamisele, mille suurim rehvirull kaalus üle 200 tonni. Sel perioodil kajastusid rullide muutused aga peamiselt võimsuse ja välimuse paranemises.
